Dobermann — tõuinfo, hooldus ja toitumine

Sisukord

• Ajalugu ja päritolu
• Iseloom ja käitumine
• Liikumine ja aktiivsus
• Elustiili sobivus
• Hooldus ja tervis
• Kuidas toita dobermanni?

Andmed põhinevad FCI ja
Eesti Kennelliidu ametlikul tõuinfol.

Ajalugu ja päritolu

Dobermann kujunes 19. sajandi lõpul Tüüringis Apoldas, kus Karl Friedrich Louis Dobermann – kohalik maksukoguja ja koerapüüdja – hakkas sihipäraselt aretama julget, ustavat ja kergesti juhitavat kaitsekoera, kes saatnuks teda ohtlikel käikudel. Aluseks peeti tol ajal levinud „lihunikukoeri” ning pinscher-tüüpi töökoeri. Eesmärk oli ühendada jõuline kehaehitus, tähelepanelikkus ja hea koostöövalmidus.

Pärast Dobermanni surma 1894. aastal jätkasid aretust kohalikud entusiastid, eeskätt Otto Göller ja Goswin Tischler. 1899. aasta Apolda koeraturu ajal asutati esimene Dobermann-Pinscheri klubi ja pandi alus varasele tõustandardile. Rahvusvaheliselt on tõu referentsstandardiks FCI standard nr 143. Ameerika Kennelklubi võttis dobermanni registrisse 1908. aastal, mis kiirendas tõu levikut teenistus- ja seltsikoerana üle maailma.

Iseloom ja käitumine

Dobermann on terane, tähelepanelik ja enesekindel koer. Tõule omane julge ja otsusekindel iseloom muudab ta loomulikuks kaitsjaks, kuid samal ajal on ta tugevalt inimesekeskne – ta vajab lähedust, suunamist ja regulaarset suhtlust. Dobermann ei talu ükskõiksust ega passiivset elustiili – ta tahab olla kaasatud ja tunda end vajalikuna.

Vastupidiselt levinud väärarusaamadele ei ole dobermann agressiivne, vaid tasakaalukas ja reageeriv, kui teda kasvatatakse järjekindlalt ja positiivses võtmes. Tõug sobib inimesele, kes on rahulik, kuid autoriteetne – dobermann austab selgeid piire ja õiglast käitumist. Ta ei talu kaootilist keskkonda ega ebakindlust, mistõttu on oluline, et omanik oleks teadlik koera vajadustest.

Dobermann on väga õppimisvõimeline – ta omandab käske kiiresti ning vajab vaimseid väljakutseid, et säilitada rahulikkus ja keskendumisvõime. Õige kasvatuse korral on ta lojaalne, tasakaalukas ja väärikas kaaslane, kes märkab iga muutust oma inimeste tujus ja keskkonnas.

Liikumine ja aktiivsus

Dobermann on kõrge energiatasemega koer, kes vajab igapäevast füüsilist koormust ja vaimset tegevust. Jalutuskäigud, treeningud, mängud ja sportlik tegevus on talle hädavajalikud – vähene liikumine võib põhjustada talle stressi ja käitumisprobleeme.

Tõug sobib suurepäraselt agility’sse, kuulekuskoolitusse, kaitsetrenni, jäljeajamisse ja mitmesugustesse koerasportidesse. Tema kehaehitus ja vaimne võimekus võimaldavad tal silma paista nii spordis kui teenistusvaldkonnas – paljud dobermannid töötavad edukalt politsei-, pääste- ja teraapiakoertena.

Koos liikumisega vajab dobermann ka vaimseid ülesandeid – näiteks otsimismängud, trikitrennid või uute käskude õppimine aitavad hoida teda tasakaalus ja keskendununa.

Elustiili sobivus

Dobermann sobib inimesele, kes hindab aktiivset ja struktureeritud eluviisi. Ta vajab liikumisvõimalusi, kindlat rutiini ja emotsionaalset sidet – ta ei ole koer, keda võib aeda unustada või päevadeks üksi jätta. Elu linnakeskkonnas on võimalik, kui igapäevane liikumine ja sotsialiseerimine on tagatud.

Pereellu sobib dobermann, kui seal on suuremad lapsed, kes mõistavad koera vajadusi ja oskavad temaga õigesti käituda. Väikeste lastega peredesse ei soovitata dobermanni ilma piisava kogemuse ja teadliku juhendamiseta, kuna tõug on tundlik ja reageeriv.

Samuti vajab dobermann varajast sotsialiseerimist, et ta kujuneks enesekindlaks, kuid mitte liialt valvavaks. Kui ta saab olla pereliige ja temaga arvestatakse, on ta tasakaalukas ja lojaalne seltsiline.

Hooldus ja tervis

Dobermanni lühikest karvkatet on lihtne hooldada – piisab regulaarsest harjamisest ning aeg-ajalt pesemisest. Tõug ei aja väga palju karva, kuid vajab hoolt naha ja kõrvade osas. Eriti oluline on hammaste ja küünte regulaarne hooldus.

Tervise mõttes on dobermannil mõned tõuspetsiifilised riskid. Levinumad pärilikud haigused on:

• dilatatiivne kardiomüopaatia (südame laienemine),

• von Willebrandi tõbi (veritsushäire),

• puusa- ja küünarliigese düsplaasia,

• kaelalüli ebastabiilsus (Wobbleri sündroom).

Vastutustundlik kasvataja testib vanemloomi ja jagab põhjalikku terviseinfot. Keskmine eluiga on 10–12 aastat, kuid heade tingimuste ja teadliku hoolduse korral võib ta elada kauemgi.

Kuidas toita dobermanni?

Dobermanni toitumisel tuleb arvestada tema lihaselise kehaehituse, aktiivsuse ja südame tervisega. Tasakaalustatud toit aitab hoida energiataset, säilitada lihasmassi ja ennetada tõule omaseid terviseprobleeme.

Toit peaks sisaldama:

• kvaliteetset loomset valku (nt veis, kana, kalkun), mis toetab lihaseid ja koormustaluvust;

• tauriini ja L-karnitiini, mis toetavad südametalitlust;

• oomega-3 ja -6 rasvhappeid, mis hoiavad naha ja karva tervena ning leevendavad põletikke;

• glükoosamiini ja kondroitiini, mis toetavad liigeseid ja aitavad ennetada liigeshaigusi;

• probiootikume ja prebiootikume, mis toetavad seedimist ja tugevdavad immuunsust.

Lisasoovitused:

• Jagada toit 2–3 toidukorraks päevas, et vähendada maokeerdu riski.

• Vältida suurt füüsilist aktiivsust vahetult enne ja pärast sööki.

• Kasutada mõõduka rasvasisaldusega toitu – ülekaal on dobermanni jaoks ohtlik.

• Vajadusel kasutada spetsiaalset toitu südame või liigeste toetuseks.

Toit peab vastama koera aktiivsusele ja vanusele. Kutsikaeas on oluline tasakaal kaltsiumi ja fosfori vahel, täiskasvanueas jälgida südame- ja liigestuge, vanemas eas vajadust kergemini seeditava toidu järele.

Värske joogivesi peab alati olema saadaval ning kõik toitumise muutused tuleks teha järk-järgult ja vajadusel konsulteerida loomaarstiga.

Suure liikumisvajadusega koerad on veel näiteks: borderkolli, saksa lambakoer, austraalia lambakoer, jack russelli terjer ja dalmaatsia koer.