Beagle – tõuinfo, hooldus ja toitumine

Sisukord

• Ajalugu ja päritolu
• Iseloom ja käitumine
• Liikumine ja aktiivsus
• Elustiili sobivus
• Hooldus ja tervis
• Kuidas toita beagle’it?

Andmed põhinevad FCI,
AKC ja EKL ametlikul tõuinfol.

Ajalugu ja päritolu

Beagle on Suurbritanniast pärit väike hagijas, kus teda aretati eelkõige jänese ja küüliku jälitamiseks. Nendega käiakse jahil jalgsi ning sageli koos mitme koeraga, sest tõug töötab hästi meeskonnas.

Väikseid jänesehagijaid mainitakse juba antiikautorite kirjutistes, kuid tänapäevase beagle’i kujunemine seondub eeskätt Inglismaaga. Kesk- ja varauusajal eristati seal suuremaid hirvehagijaid ja väiksemaid jänesehagijaid. 16. sajandil peeti kuninganna Elizabeth I õukonnas isegi väga väikseid nn taskubeagle’eid. 19. sajandil ühtlustus tõutüüp ning tavaks jäi jahtida mitme koeraga. Beagle’id olid hinnas ka koolide ja ülikoolide jahiseltsides.

Sajandi lõpus levis tõug laiemalt Ameerika Ühendriikidesse. 1885. aastal registreeris AKC esimese beagle’i ning peagi hakati korraldama maastikuvõistlusi. Tänapäeval on beagle hinnatud nii töö- kui seltsikoerana – väga hea lõhnataju, visadus ja sõbralik loomus teevad temast ideaalse kaaslase.

Iseloom ja käitumine

Beagle on tuntud oma rõõmsa ja sotsiaalse loomuse poolest. Ta armastab inimesi, saab hästi läbi lastega ja tavaliselt ka teiste koertega. Tema karjainstinkt tähendab, et ta ei taha olla üksi ja soovib olla osa grupist, olgu selleks pereliikmed või teised loomad. Ta on ühtaegu südamlik ja energiline, truu ning sageli ka parajalt kaval.

Tema loomulik jahikoera iseloom teeb temast väga sihikindla ja sageli isepäise koera – kui beagle haistab huvitavat lõhna, võib ta täiesti „ära kaduda“ oma maailma. See omadus muudab teda veidi keerukamaks koolitatavaks: ta ei ole mitte rumal, vaid liiga motiveeritud enda valitud eesmärgist. Seetõttu vajab beagle kindlat ja järjepidevat treeningut juba varakult, mis on üles ehitatud positiivse kinnistamise peale.

Beagle võib olla ka häälekas – talle on omane iseloomulik ulgumine ja „hagijahääl“, mida ta kasutab nii suhtlemiseks kui tähelepanu saamiseks. Kui teda ei suunata või kui ta jääb liiga pikalt üksi, võib ta häälekaks muutuda. Õige kasvatuse ja piisava tegevuse korral on ta aga rõõmsameelne, armastav ja suurepäraselt kohanev kaaslane.

Liikumine ja aktiivsus

Beagle on aktiivne tõug, kes vajab igapäevaselt märkimisväärselt liikumist ja vaimset stimulatsiooni. Talle ei piisa lühikesest jalutuskäigust või aiaringist – ta vajab võimalust nuusutada, avastada, mängida ja töötada oma haistmismeelega. Kui beagle’it hoida tegevusetuna, võib ta hakata leidma endale ise tegevusi, mis pole omaniku jaoks soovitud – näiteks mööbli närimine, prügikasti tühjendamine või püsiv haukumine.

Talle sobivad hästi toomismängud, nuuskimismängud, jäljeajamine ja pikemad jalutuskäigud looduses. Beagle’il on suurepärane vastupidavus ning ta võib olla suurepärane kaaslane matkal, jooksmisel või jalgrattaga liikumisel (eeldusel, et ta on hästi treenitud rihmas kõndima). Ta naudib väga struktureeritud tegevust, millel on selge eesmärk – eriti kui selles saab kasutada oma nina.

Ta on ka suurepärane partner koeraspordialadel nagu agility või jäljeajamine. Vaimne stimulatsioon on talle ülioluline – uute käskluste õppimine, trikkide õpetamine ja lõhnade otsimine aitab hoida tema meeled töös ja rahustab närvilisust.

Elustiili sobivus

Beagle sobib hästi aktiivsesse ja koerateadlikku majapidamisse. Ta vajab kindlat struktuuri, päevakava ja pere lähedust. Ta ei sobi inimesele, kes soovib madala aktiivsusega, iseseisvat koera või kellel pole aega igapäevaselt tegeleda nii liikumise kui kasvatusega. Samas on ta üks soojemaid ja truumate hingedega koeri, kui tema vajadusi mõistetakse ja austatakse.

Ta sobib peredesse, kus on lapsed – beagle on mänguline, kannatlik ja tavaliselt laste suhtes väga tolerantne. Samuti tuleb kasuks, kui peres on ka teine koer, kuna beagle tunneb end hästi seltskonnas ja naudib karjaga koos olemist. Korteris saab ta hakkama, kui liikumine ja stimulatsioon on igapäevaselt tagatud, kuid parimaks sobib eluviis, kus on ka õueala ja võimalus vabamalt liikuda.

Ta vajab pidevat järelevalvet avatud aladel, sest tema tugev haistmisinstinkt võib ta hõlpsasti minema viia – seetõttu on kindel aed ja jalutusrihm vajalikud. Väljalülitatavat nuppu temal pole – ta on valmis tegutsema nii kaua, kui sa oled temaga koos.

Hooldus ja tervis

Beagle’i lühike, tihe karvkate on suhteliselt lihtne hooldada. Regulaarne harjamine kord nädalas aitab eemaldada lahtise karva ja mustuse, ning hoida karvkatte puhta ja läikivana. Tõug ajab mõõdukalt karva aastaringselt, eriti kevadel ja sügisel.

Oluline on pöörata tähelepanu beagle’i kõrvadele – tema suured rippuvad kõrvad takistavad õhu liikumist, mis võib põhjustada niiskust ja põletikke. Seetõttu tuleb kõrvu regulaarselt kontrollida ja puhastada. Samuti vajavad hooldust hambad ja küüned – nagu igal koeral.

Tervise osas on tõug üldiselt vastupidav, kuid esineda võib mõningaid probleeme: ülekaalulisus (kuna tõug armastab süüa ja soovib sageli lisa), puusaliigese düsplaasia, epilepsia ja silmahaigused. Mõnel isendil on kalduvus kilpnäärme alatalitlusele. Tasakaalustatud toitumine, piisav liikumine ja regulaarne tervisekontroll on olulised tema pika eluea tagamiseks. Keskmine eluiga on 12–15 aastat.

Kuidas toita beagle’it?

Beagle on keskmise suurusega, väga aktiivne ja uudishimulik jahikoer, kellel esineb sageli suur söögiisu ja kalduvus ülekaalule. Samuti võib neil olla tundlik seedimine ja allergiaid. Toitumisel tuleb keskenduda energiavajadusele, seedimise toetamisele ja kehakaalu kontrollile.

Toit peaks sisaldama:

• kvaliteetset loomset valku (nt kana, kalkun, lõhe, lambaliha), mis toetab lihasmassi ja energiat;

• tasakaalustatud rasvasisaldust, mis aitab katta kõrge aktiivsustasemega koera energiavajaduse, kuid ei soodusta ülekaalu (vajadusel madala rasvasisaldusega toit);

• oomega-3 ja -6 rasvhappeid (nt kalaõlist), mis toetavad naha tervist ja aitavad vähendada põletikke;

• kiudaineid ja probiootikume, mis toetavad seedesüsteemi ja aitavad vähendada liigset söögiisu;

• glükoosamiini ja kondroitiini, mis toetavad liigeseid, eriti vanematel või aktiivsetel koertel;

• antioksüdante ja mikrotoitaineid (nt tsink, E-vitamiin, biotiin), mis tugevdavad immuunsust ja karvkatet.

Täiendavad soovitused:

• Portsjonite suurus tuleb määrata beagle’i vanuse, kehakaalu ja aktiivsuse põhjal. Täiskasvanud beagle’it on soovitatav toita 2 korda päevas.

• Kutsikatele sobib spetsiaalne keskmise suurusega tõugude kutsikatoit, mis toetab luustikku ja tasakaalustab energiataset.

• Maiused tuleks arvata päevase kaloraaži hulka ning eelistada madala rasvasisaldusega või funktsionaalseid variante.

• Beagle’id on altid nuuskima ja toitu varastama — vältida tuleks vabalt kättesaadavat toitu.

• Karvkatte ja naha hea seisundi toetamiseks võib anda kalaõli või linaseemneõli toidulisandina.

• Värske vesi peab olema kogu aeg saadaval.

• Kui tekivad probleemid nagu kaalutõus, seedetrakti häired või nahaärritused, tuleks pidada nõu loomaarstiga — võimalusel vahetada toit sobivama vastu (nt kehakaalu kontrolliv või allergikutele mõeldud toit).

Õige toit aitab beagle’il säilitada ideaalset kehakaalu, tugevat lihaskonda ja elurõõmsat energiat. Korrapärane söötmine ja mõõdukus maiustega on selle tõu puhul eriti olulised.

Esmakordsele koeraomanikule võivad sobida ka teised kergemini koolitatavad, rahuliku iseloomuga ja kohanemisvõimelised tõud, nagu: labrador, kuldne retriiver, cavapoo, kääbusspits ja bostoni terjer.