Jaapani akita (Akita inu) — tõuinfo, hooldus ja toitumine

Sisukord

• Ajalugu ja päritolu
• Iseloom ja käitumine
• Liikumine ja aktiivsus
• Elustiili sobivus
• Hooldus ja tervis
• Kuidas toita jaapani akitat?

Andmed põhinevad FCI ja EKL ametlikul tõuinfol.

Ajalugu ja päritolu

Jaapani akita, tuntud ka nime all akita inu, on üks vanimaid jaapani koeratõuge, kelle juured ulatuvad rohkem kui tuhande aasta taha. Tõug pärineb Honshu saare põhjaosast, Akita prefektuurist, kust ta ka oma nime sai. Alguses kasutati neid võimsaid ja vapraid koeri suurulukite jahil – nad aitasid küttidel jahtida karusid, metssigu ja hirvi, kus oli vaja jõudu, visadust ja külma närvi.

Edo perioodil (1603–1868) sai akitast Jaapani aadli ja samuraide privilegeeritud koer, keda peeti truuduse, väärikuse ja vapruse sümboliks. Akitat kingiti sageli kuningliku kingitusena, mis väljendas austust ja kõrget staatust. Tõu välimus ja iseloom kujunesid aastasadade jooksul stabiilseks ja harmooniliseks – tugev, kuid rahulik ja tasakaalukas koer, keda iseloomustab lojaalsust ja väärikust.

19. sajandil muutus akita välimus, kui Jaapanis ristati neid aeg-ajalt teiste suurte tõugudega (nt mastifide ja tosa inu’ga), et tugevdada nende kehaehitust ja võitlusvõimet, kuna tollal kasutati neid ka koertevõitlustes. 20. sajandi alguses hakkasid jaapani kasvatajad taastama algupärast tüüpi, rõhutades eelkõige väärikat ja rahulikku iseloomu ning harmoonilist välimust.

20. aastal kuulutas Jaapani valitsus akita inu rahvuslikuks aardeks, tagades tõule ametliku kaitse. Maailmakuulsaks tegi tõu Hachikō – legendaarne koer, kes ootas igal õhtul oma peremeest Shibuya jaamas veel aastaid pärast mehe surma. Hachikōst sai truuduse ja tingimusteta armastuse sümbol üle kogu maailma.

Pärast Teist maailmasõda vähenes tõu arv drastiliselt, kuid tänu pühendunud kasvatajatele suudeti akita inu säilitada. Hiljem, kui osa koeri viidi Ameerikasse, arenes neist eraldi tõug – ameerika akita. Tänapäeval tunnustab FCI jaapani akitat ja ameerika akitat kahe iseseisva tõuna, jaapani akita kannab FCI numbrit 255 ja ameerika akita FCI numbrit 344.

Iseloom ja käitumine

Jaapani akita on rahulik, väärikas ja erakordselt lojaalne koer. Teda iseloomustab tugev iseseisvus ja sisemine väärikus, mis teeb temast pigem iseseisva otsustaja kui pimesi käske järgiva koera. Ta ei ole koer, kes püüaks igale käsule koheselt alluda – ta hindab rahulikku ja enesekindlat suhtlust ning reageerib kõige paremini tasakaaluka juhendamise ja järjekindluse korral.

Akita inu on oma perele väga kiindunud ja kaitsev. Ta on valmis oma lähedasi kaitsma, kuid ei tee seda impulsiivselt. Võõraste suhtes võib ta olla reserveeritud või ükskõikne, kuid mitte agressiivne ilma põhjuseta. Tõu väärikus peitub selles, et ta hindab olukorda enne reageerimist ning käitub enamasti rahulikult ja vaoshoitult.

Tema sügavalt juurdunud truudus ja tugev side oma perega võivad muuta ta tundlikuks – ta ei talu üksindust ega hoolimatust. Akita vajab igapäevast kontakti oma inimestega ning järjekindlat suunamist. Liigne karmus või ebaõiglane kohtlemine võib tema usaldust sügavalt kahjustada. Õigesti kasvatatuna on ta kuulekas, rahulik ja väärikas kaaslane, kes tunnetab omaniku meeleolusid ja reageerib neile.

Liikumine ja aktiivsus

Kuigi jaapani akita on suur ja tugev, ei ole ta hüperaktiivne. Tema liikumisvajadus on mõõdukas, kuid ta vajab järjepidevust – igapäevaseid pikemaid jalutuskäike, vaimset tegevust ja selget eesmärki. Liigne passiivsus võib muuta ta rahutuks või ükskõikseks, kuid ka liigne füüsiline koormus pole talle sobiv, eriti noores eas, kuna see võib koormata liigeseid.

Akita inu naudib rahulikku, kuid kindlat tegevust – näiteks matkamine, lõhnatöö, kuulekus- ja jäljeharjutused või probleemülesanded, mis panevad teda mõtlema ja keskenduma. Ta ei ole tormakas koer, kuid naudib koos tegutsemist ja seltskonda, kui see toimub rahulikus keskkonnas.

Elustiili sobivus

Jaapani akita sobib inimesele või perele, kes hindab rahu, järjepidevust ja lojaalsust. Ta ei ole sobiv valik neile, kes soovivad üliaktiivset või pidevalt tähelepanu otsivat koera. Akita inu vajab selgeid reegleid ja kindlat, kuid rahulikku juhti, kes austab tema iseseisvust.

Ta ei talu üksindust ja teda ei tohiks jätta üksi pikemateks perioodideks. Talle on oluline, et ta tunneks end pereliikmena. Väikeste lastega peres on vajalik täiskasvanute järelevalve, sest akita on suur ja tugev ning võib tahtmatult olla kohmakas.

Teiste koerte ja loomadega võib akita inu käitumine olla varieeruv – ta võib olla domineeriv, eriti sama soo esindajate suhtes. Varajane sotsialiseerimine, selged reeglid ja järjepidev treening on võtmetähtsusega rahumeelse iseloomu kujundamisel.

Hooldus ja tervis

Jaapani akital on tihe, aluskarvaga karvkate, mis kaitseb teda nii külma kui ka kuuma ilma eest. Karvavahetuse perioodidel ajab ta rohkelt karva, mistõttu vajab sel ajal igapäevast harjamist. Muul ajal piisab mõnest korrast nädalas. Pesemist tehakse vaid vajaduse korral, et säilitada karva loomulik kaitsekiht.

Üldiselt on akita inu tugev ja vastupidav koer, kuid teatud geneetilised haigused on tõule iseloomulikud. Levinumad on puusa- ja küünarliigese düsplaasia, kilpnäärmeprobleemid, autoimmuunhaigused, nahaprobleemid ja silmahaigused (nt entropion). Vastutustundlik kasvataja teeb oma koertele vajalikud terviseuuringud, et vähendada riskide esinemist.

Keskmine eluiga on 10–13 aastat, kuid hea hoolduse ja sobiva toitumisega võivad nad elada ka kauem.

Kuidas toita jaapani akitat?

Jaapani akita vajab kvaliteetset, hästi tasakaalustatud toitu, mis toetab tema lihasmassi, liigeseid ja immuunsüsteemi. Toidus peaks olema kõrge kvaliteediga loomset valku (kana, kala, lammas, veis), oomega-rasvhappeid naha ja karva jaoks, ning liigeseid toetavaid lisandeid nagu glükoosamiin ja kondroitiin.

Kutsikad vajavad spetsiaalset kasvutoitu, mis toetab luude ja liigeste arengut, vältides liiga kiiret kasvu. Täiskasvanud koerale sobib toit, mis aitab hoida energiat, kuid ei tekita ülekaalu. Eakamatele koertele sobivad kergemini seeditava koostisega toidud.

Lisasoovitused:

• Jagada päevane toidukogus kaheks või kolmeks toidukorraks.

• Vältida füüsilist pingutust tund enne ja pärast toitmist, et vähendada maokeeru riski.

• Hoida koer saledas vormis – liigne kaal koormab liigeseid ja südant.

• Värske joogivesi peab alati olema saadaval.

Suure liikumisvajadusega koerad on veel näiteks: siberi husky, borderkolli, austraalia lambakoer, jack russelli terjer ja dalmaatsia koer.