Šnautser – tõuinfo, hooldus ja toitumine

Sisukord

• Ajalugu ja päritolu
• Iseloom ja käitumine
• Liikumine ja aktiivsus
• Elustiili sobivus
• Hooldus ja tervis
• Kuidas toita šnautserit?

Andmed põhinevad FCI, AKC ja EKL ametlikul tõuinfol.

Ajalugu ja päritolu

Šnautser on Saksamaalt pärit töö- ja valvekoer, kelle juured ulatuvad 15.–16. sajandisse. Eelkäijaks peetakse traadikarvalist pinscherit ning just traadikarvalisest pinscherist arenes välja šnautser oma iseloomuliku karmikarva, habeme ja kulmudega. Koeri hoiti tihti tallides ja turuplatsidel, kus nad saatsid vankreid, valvasid kaupa ja püüdsid rotte ning muid kahjureid. Nimi tuleneb saksa sõnast Schnauze, mis viitab koonule ja vuntsidele.

Algupäraseks variandiks peetakse standardsuuruses šnautserit. Hiljem kujunes kaks teist suurust. Kääbusšnautser aretati 19. sajandi lõpus väiksemaks linnakoeraks ja tõhusaks kahjuripüüdjaks, kusjuures aretuses on viidatud seostele kääbuspinscheri ja affenpinšeriga. Hiidšnautser arenes Baieri ja Švaabimaa kandis suureks töökoeraks, keda kasutati karja ajamisel, õlletehaste ja laoruumide valveks ning hiljem ka politsei- ja sõjaväeteenistuses.

Karm ja tihe karv kaitses koera ilmastiku ning tööga seotud kriimustuste eest. Tavapärased värvused on sool ja pipar ning must. Kääbusšnautseril esineb sageli ka must-hõbedane värvus.

Laiema tuntuse sai tõug 19. sajandi lõpul koertenäitustelt Saksamaal ning 20. sajandi alguseks oli šnautser levinud kogu Euroopas ja Ameerikas. Tänapäeval peetakse teda nii pere- kui töökoerana. Hiidšnautserit nähakse sageli teenistus- ja spordikoerana, standardsuurus on mitmekülgne treeningu- ja spordikaaslane ning kääbusšnautser on populaarne aktiivse pere seltsikoer.

Rahvusvahelises klassifikatsioonis on šnautser Saksamaa päritolu tõug. FCI paigutab šnautserid rühma 2 pinscherite ja molossidega. AKC süsteemis kuulub kääbusšnautser terjerite rühma, standard- ja hiidšnautser töötavate koerte rühma.

Iseloom ja käitumine

Šnautser on tark, tähelepanelik ja isepäine, kuid alati truu oma perele. Ta loob tugeva emotsionaalse sideme oma inimestega ning valib keda usaldab. Olles kord pereliikmena omaks võetud, on ta südamest pühendunud ja kaitsev. Ta on julge, enesekindel ja oma territooriumi suhtes valvas, mistõttu on ta ka väga hea valvekoer – isegi kääbusšnautser suudab teavitada igast väiksemastki kõrvalekaldest.

Ta on intelligentne ja kiire õppija, kuid mitte alati kuulekas pelgalt käsu peale – ta tahab teada „miks“, mitte lihtsalt „mida“. See tähendab, et tema kasvatamine eeldab kannatlikkust, järjepidevust ja loogiliselt üles ehitatud koolitust. Talle sobib positiivne kinnistamine ja aktiivne koostöö, mitte range sund. Kui temaga suhelda mõistvalt ja järjekindlalt, saab temast väga usaldusväärne ja kuulekas kaaslane.

Tõug on tugeva isiksusega ja võib proovida piire, eriti noores eas. Selle tõttu ei ole ta alati sobiv valik väga kogenematule omanikule, kui puudub valmisolek pühenduda järjekindlale kasvatusele. Samas on ta üks lojaalsemaid ja intelligentsemaid kaaslasi, kui temaga suhelda siiralt ja selgelt.

Liikumine ja aktiivsus

Šnautser on olenemata suurusest aktiivne ja energiline koer, kes vajab igapäevast füüsilist ja vaimset koormust. Ta ei rahuldu passiivse kodukoeraks olemisega – ta tahab liikuda, õppida ja suhelda. Jalutuskäigud, treeningud, mängud ja igapäevased ülesanded aitavad tal püsida tasakaalus ja rahulikuna.

Ta sobib suurepäraselt erinevateks tegevusteks nagu kuulekus, agility, jäljeajamine või isegi kaitsekoolitus (eriti hiidšnautser). Ta naudib ülesandeid ja eesmärgipärast tegevust. Ilma piisava tegevuseta võib muutuda rahutuks, liigselt haukuvaks või otsib endale tegevusi, mis võivad olla omaniku jaoks soovimatud – näiteks aiakaevamine või esemete närimine.

Keskmine ja hiidšnautser vajavad eriti teadlikku füüsilist rakendamist. Kääbusšnautser on küll väiksem, kuid mitte vähem aktiivne – temagi vajab igapäevast liikumist ja vaimset stimulatsiooni. Tegemist ei ole diivanikoeraga, isegi kui ta naudib õhtul perega koos olemist.

Elustiili sobivus

Šnautser sobib inimesele, kes otsib intelligentset, tugeva isiksusega ja koostöövalmit koera. Ta vajab omanikku, kes suudab pakkuda struktuuri, distsipliini ja piisavalt tegevust. Tõug ei sobi neile, kes soovivad koera, kes lepib üksiolemisega – see koer vajab seltsi ja tähelepanu.

Tõug sobib hästi aktiivsesse perre, kus koer on kaasatud igapäevaellu. Ta võib elada nii korteris kui majas, kui liikumis- ja suhtlusvajadused on täidetud. Lastega saab ta hästi läbi, eriti kui teda on varakult sotsialiseeritud ja kui lapsed oskavad tema piire austada. Samuti sobib ta inimestele, kes otsivad sportlikku ja taibukat kaaslast, keda võib võtta matkale, treeningule või koguni tööle kaasa.

Hiidšnautser võib olla sobiv ka inimestele, kes soovivad teenistuskoera potentsiaaliga koera – ta on tugev, keskendunud ja õige väljaõppega väga töökas. Samas vajab ta kogenud omanikku ja järjekindlat kasvatust. Kääbusšnautser seevastu sobib hästi inimesele, kes soovib väikest, kuid suure hingega koera, kes on aktiivne, kuid ka kodune.

Hooldus ja tervis

Šnautseri karvkate on kare, tihe ja trimmimist vajav. Ta ei aja karva, mistõttu sobib paljudele allergikutele, kuid see tähendab, et tema karv vajab hooldust. Regulaarne harjamine (vähemalt 2–3 korda nädalas) ja trimmimine iga 6–10 nädala tagant hoiavad karva korras ja koera välimuse hoolitsetuna. Karva ei tuleks lõigata masinaga nagu pehmekarvalistel tõugudel, vaid trimmida – see aitab säilitada karva struktuuri ja välimust.

Lisaks tuleb hoolitseda tõule iseloomuliku habeme ja kulmude eest, mis koguvad mustust ja toidujääke. Kõrvad, küüned ja hambad vajavad samuti regulaarset hoolt – väiksematel koertel esineb hambakivi ja igemeprobleeme sagedamini.

Tõug on üldiselt hea tervisega ja pikaealine – kääbusšnautser võib elada 14–16 aastat, suuremad variandid keskmiselt 12–14 aastat. Mõnedel liinidel võib esineda pärilikke probleeme, nagu puusaliigese düsplaasia, silmahaigused ja kilpnäärmehäired. Tervisekontrollid ja teadlik aretus aitavad neid riske vähendada.

Kuidas toita šnautserit?

Šnautseril on kare karvkate, tugev kehaehitus ja keskmine kuni kõrge energiavajadus. Toitumisel tuleb arvestada karvkatte toetamisega, seedimise, kehakaalu ning vajadusel liigeste ja hammaste tervisega.

Toit peaks sisaldama:

• kvaliteetset loomset valku (nt veiseliha, kana, kalkun või lõhe), mis toetab lihaste arengut ja säilitamist;

• oomega-3 ja oomega-6 rasvhappeid, mis toetavad naha niiskustasakaalu ja karvkatte tervist;

• kiudaineid ja probiootikume, mis aitavad seedimist tasakaalus hoida ning vähendavad seedeprobleemide riski;

• antioksüdante (nt E-vitamiin, beetakaroteen) ja B-rühma vitamiine, mis toetavad naha ja karva seisundit;

• glükoosamiini ja kondroitiini, mis võivad olla kasulikud eakamatele või aktiivsetele koertele liigeste toetamiseks.

Täiendavad soovitused:

• Krõbinad peaksid olema keskmise suurusega, sobides šnautseri lõualuule ja soodustades närimist, mis aitab kaasa hambahooldusele.

• Täiskasvanud šnautserit soovitatakse toita 2 korda päevas. Toidukogus peaks vastama koera kaalule ja aktiivsustasemele.

• Maiuseid tuleks anda mõõdukalt ning eelistada madala rasvasisaldusega ja funktsionaalseid variante (nt hamba- või liigesehoolduseks).

• Karvkatte hoolduse toetamiseks võib kasutada toidulisandeid (nt kalaõli või biotiini), kui karv muutub kuivaks või tuhmiks.

• Vesi peab olema värske ja alati kättesaadav.

Kui tekivad seedeprobleemid, karvkatte muutused, nahaärritused või isutus, tasub toitumine üle vaadata ja vajadusel konsulteerida loomaarstiga. Vajadusel võib kasutada allergiavaba või spetsiaalset dieeti.

Tasakaalustatud toit aitab šnautseril säilitada optimaalse kehakaalu, hea karvkatte seisundi ja toetab tema aktiivset elustiili.

Allergikutele võiksid veel sobida puudel, portugali veekoer, lagotto romagnolo, xoloitzcuintli (mehhiko karvutu koer) ja kääbuspuudel.