Kääbusspits ehk pomeranian – tõuinfo, hooldus ja toitumine

Sisukord

• Ajalugu ja päritolu
• Iseloom ja käitumine
• Liikumine ja aktiivsus
• Elustiili sobivus
• Hooldus ja tervis
• Kuidas toita kääbusspitsi?

Andmed põhinevad FCI,
AKC ja EKL ametlikul tõuinfol.

Ajalugu ja päritolu

Kääbusspits kuulub Saksa spitside perekonda. Tema juured on Pomeranias (saksa k Pommern) Läänemere rannikul, kust ta levis kogu Saksamaale ja seejärel mujale Euroopasse. Varased spitsid olid märksa suuremad kui tänapäevane kääbusspits ning töötasid taluvalvurite ja karjakoertena – valvasid õue, andsid haukudes märku ja saatsid pererahvast.

18.–19. sajandil jõudsid Pommeri spitsid Briti saartele, kus neist sai kiiresti moekas seltsikoer. Just seal hakati sihipäraselt eelistama väiksemat kasvu, rikkalikku karva ja elavat, kuid sõbralikku iseloomu. Suurt rolli mängis kuninganna Victoria, kelle soosing tõi tõule laialdase populaarsuse ning innustas aretajad valima väiksemaid koeri, millest kujunes tänapäevane kääbusspits. Sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses kinnistus ka tõu näituse­tüüp: kompaktne keha, rikkalik kaelus ja saba, mis kaardub seljale.

Tõu organiseeritud aretus ja standardid vormistati 19. sajandi lõpul. Rahvusvahelises süsteemis kuulub kääbusspits Saksa spitside perekonda ning on selle väikseim variant (koos wolfspitsi/keeshondi, suure-, keskmise- ja väikespitsiga).

Iseloom ja käitumine

Kääbusspits on tuntud oma elava, uudishimuliku ja julge iseloomu poolest. Ta on alati valmis suhtlema, uudistama ja osa võtma kõigest, mis ümberringi toimub. Oma väikese kasvu kohta on tal erakordselt suur enesehinnang – sageli näib, nagu ta ei teakski, et on väiksem kui teised. Ta astub julgelt suuremate koertega suhtlema ega löö kartma uutes olukordades.

Ta on oma pere suhtes väga truu ja kiindunud ning valvas valvur. Spitsile on omane terav tähelepanelikkus ja ta ei kõhkle teavitamast oma inimesi igast kummalisest helist või liikumisest – see teeb temast hea „häirekella“, kuigi mõnikord võib ta häälekus üle piiri minna. Tema haukumiskalduvus on midagi, mida peab varakult suunama ning õpetama, millal ja milleks haukumine on sobilik.

Spits on intelligentne ja kiire õppija, kuid tema isepäisus ja kangekaelsus võivad koolitamise väljakutsuvaks muuta. Ta vajab järjepidevat, kannatlikku ja positiivsel kinnistusel põhinevat kasvatust. Kui ta on motiveeritud (eriti maiuste või mängu abil), on ta võimeline selgeks õppima hulgaliselt trikke ja käsklusi. Talle meeldib tähelepanu, mistõttu naudib ta väga õpetusi, mis sisaldavad suhtlust ja kiitust.

Liikumine ja aktiivsus

Kuigi kääbusspits on füüsiliselt väike, vajab ta siiski igapäevast liikumist ja vaimset stimuleerimist. Talle ei piisa ainult süles kandmine või toas olemine – ta tahab avastada, mängida ja õppida. Temale sobivad hästi lühikesed, kuid sagedased jalutuskäigud, mängud toas või aias, interaktiivsed mänguasjad ning trikikoolitus.

Ta naudib tegevusi, kus saab kasutada oma teravat meelt ja kiireid reflekse. Kääbusspits võib olla edukas koeraspordialadel nagu agility, rally obedience või isegi koeratants. Samuti meeldib talle oma inimestega koos tegutseda – kas see on jalutamine, maiuste otsimine või lihtsalt ühine mänguaeg.

Liigne igavus võib viia soovimatu käitumiseni – haukumine, kraapimine või isegi liigne enesehooldus (närimine, lakkumine). Seetõttu on oluline hoida tema elu mitmekülgse ja huvitavana, pakkudes nii füüsilisi kui vaimseid väljakutseid.

Elustiili sobivus

Kääbusspits sobib hästi inimestele, kes otsivad intelligentset, seltsivat ja energilist väikest kaaslast. Ta tunneb end koduselt nii korteris kui eramajas, eeldusel, et tema vajadus liikumise ja seltskonna järele on täidetud. Tänu oma väiksusele on ta ideaalne linnakoer – kergesti kaasaskantav, kuid mitte kunagi passiivseks jääv.

Ta on suurepärane seltsiline nii üksikule inimesele kui ka perele, sealhulgas lastega peredele. Kuigi ta on lastega üldiselt sõbralik, tuleks väikseid lapsi õpetada koera õrnalt kohtlema, sest kääbusspits võib olla tundlik liigse müra või järskude liigutuste suhtes. Tema tugev kiindumus peresse tähendab ka seda, et ta ei armasta üksi olemist – liiga pikk üksiolek võib põhjustada ärevust või käitumisprobleeme.

Spits vajab kindlat, kuid armastavat kasvatust ning selgeid reegleid. Ta ei sobi inimesele, kes soovib rahulikku ja passiivset lemmikut – tema elavus ja iseloom nõuavad aega, tähelepanu ja mõistmist. Kuid vastutasuks annab ta lõputult rõõmu, soojust ja lojaalsust.

Hooldus ja tervis

Kääbusspitsi uhke, koheva karvkatte hooldus nõuab järjepidevust. Tema topeltkarv koosneb pehmest aluskarvast ja pikemast pealiskarvast, mis vajavad vähemalt paar korda nädalas harjamist, et vältida pulstumist ja eemaldada lahtine karv. Suurema karvavahetuse ajal (eriti kevadel ja sügisel) tuleks harjamissagedust suurendada.

Pesemist vajab spits harva – ainult siis, kui ta on tõeliselt määrdunud. Samas vajavad regulaarset hoolt tema kõrvad, silmad, hambad ja küüned. Hammaste hooldus on eriti oluline, kuna väikestel tõugudel on suurem kalduvus hambakivile ja igemeprobleemidele.

Tervise osas on kääbusspits üldiselt tugev ja vastupidav tõug, kuid teatud haigused võivad teda siiski kimbutada. Levinumad probleemid on patella luksatsioon (põlvekedra nihestus), hambahaigused, kokkuvarisev hingetoru ja silmaprobleemid. Harva esineb ka südameprobleeme ja allergiaid. Õige toitumine, regulaarne tervisekontroll ja mõõdukas liikumine aitavad tagada tema heaolu ja pika eluea. Pomeraniani keskmine eluiga on 12–16 aastat.

Kuidas toita kääbusspitsi?

Kääbusspits ehk pomeranian on väikekasvuline, elav ja tiheda karvkattega koer. Neil on kiire ainevahetus, väike kõhumaht ja tihti tundlik seedimine. Samuti võib esineda hambaprobleeme ja kalduvust hüpoglükeemiale (eriti kutsikatel). Toitumisel tuleb arvestada energia, naha ja karvkatte, seedimise ning hammaste tervisega.

Toit peaks sisaldama:

• väga kvaliteetset loomset valku (nt kana, kalkun, lõhe, ulukiliha), mis toetab lihaseid ja koera üldist elujõudu;

• oomega-3 ja -6 rasvhappeid (nt kalaõli, kanepiõli), mis hoiavad naha terve ja karvkatte kohev-läikiva;

• väikese graanuliga kuivtoitu, mis aitab vältida hambakivi ja soodustab närimist;

• kiudaineid ja prebiootikume, et hoida seedimist korras ja väljaheide kompaktne;

• mikrotoitaineid (nt tsink, biotiin, E-vitamiin), mis tugevdavad naha ja karvkatte tervist;

• mõõdukat rasvasisaldust, et katta energiavajadus ilma kaalutõusuta.

Täiendavad soovitused:

• Toidukogus tuleb määrata vastavalt koera kehakaalule ja aktiivsusele. Kuna kääbusspitsi kõht on väike, võib olla kasulik toita teda 2–3 korda päevas väiksemate portsjonitega.

• Kutsikad vajavad toitainetihedat väikestele tõugudele mõeldud kutsikatoitu — see aitab vältida veresuhkru langust (hüpoglükeemiat).

• Maiuseid tuleks anda mõõdukalt, eelistada madala kalorsusega ning hammastele kasulikke variante.

• Karvkatte hoolduseks võib kasutada kalaõli või linaseemneõli toidulisandina.

• Hambahooldus on oluline — kuivtoit ja närimiseks mõeldud maiused aitavad vähendada hambakivi.

• Värske vesi peab alati olema saadaval.

Kui ilmnevad sümptomid nagu kõhulahtisus, karvkatte tuhmumine, naha sügelus või kiire kaalumuutus, tasub konsulteerida loomaarstiga ja hinnata toidu sobivust — vajadusel valida tundliku seedimise või allergikute dieet.

Tasakaalustatud ja väikestele tõugudele kohandatud toit aitab kääbusspitsil püsida energilise, terve karvkattega ja heas füüsilises seisundis.

Esmakordsele koeraomanikule võivad sobida ka teised kergemini koolitatavad, rahuliku iseloomuga ja kohanemisvõimelised tõud, nagu labrador, kuldne retriiver, cavapoo, beagle ja bostoni terjer.