Prantsuse buldog — tõuinfo, hooldus ja toitumine

Sisukord

• Ajalugu ja päritolu
• Iseloom ja käitumine
• Liikumine ja aktiivsus
• Elustiili sobivus
• Hooldus ja tervis
• Kuidas toita prantsuse buldogi?

Andmed põhinevad FCI,
AKC ja EKL ametlikul tõuinfol.

Ajalugu ja päritolu

Prantsuse buldogi juured ulatuvad 19. sajandi Inglismaale, kus peeti väiksemaid buldoge töölisklassi peredes ning neid kasutati esialgu ka võitluskoertena. Kui koeravõitlused keelustati, jäid need koerad alles, kuid neid hakati pidama juba eelkõige seltsilistena.

Tööstusrevolutsiooni ajal kolisid paljud Inglise käsitöölised ja pitsimeistrid töö otsingul Prantsusmaale, võttes oma väikesed buldogid kaasa. Seal ristati neid kohalike väikeste koerte ning arvatavasti ka mopside ja terjeritega. Nii kujunes välja erilise välimusega koer, keda hakati kutsuma Bouledogue Français – prantsuse buldog.

Pariis sai peagi selle tõu keskuseks. Prantsuse buldogid võitsid kiiresti linnaelanike südamed ning neid nähti sageli kunstnike, näitlejate ja boheemlaste seltsis. Nende eristuv välimus – eeskätt püstised „nahkhiirekõrvad“ – andis neile omanäolise ilme, mis erineb Inglise buldogist.

20. sajandi alguseks oli prantsuse buldog juba laialt tuntud seltsikoer nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides. Tõu populaarsus kasvas eriti kiiresti just linnades, sest ta on väike, sõbralik ja kohandub hästi korterieluga.

Tänapäeval on prantsuse buldog üks armastatumaid koeratõuge maailmas, olles hinnatud nii oma rõõmsa loomuse kui ka ainulaadse välimuse poolest.

Iseloom ja käitumine

Prantsuse buldog on sotsiaalne, südamlik ja sageli humoorikas tegelane. Tema suhtlusstiil on otsekohene ja siiras – ta otsib lähedust ning naudib inimeste seltskonda rohkem kui üksindust. Tõug on üldiselt vaikne, harva haukuv, kuid oma kohalolekut oskab ta selgelt märku anda – olgu see pilgu, suskamise või lõbusa müramise kaudu.

Vaatamata oma väikesele kasvule on prantsuse buldog tugev isiksus. Tal võib olla isepäisust, kuid ta ei ole kiuslik – pigem on tal lihtsalt oma arusaam sellest, mida ta tahab. Selline iseseisvus eeldab kannatlikku, järjekindlat ja leebet õpetust. Tema koolitamine pole keeruline, kui kasutada positiivset kinnistamist ja teha treening mänguliseks ning lühikeseks.

Ta on heatahtlik nii laste kui täiskasvanutega ning saab sageli hästi läbi ka teiste koertega. Kuigi ta võib vahel näida rahulik või isegi laisk, ärkab temas kiiresti elurõõm ja mänguhimu, kui pakutakse piisavalt tähelepanu ja lõbusaid tegevusi.

Liikumine ja aktiivsus

Prantsuse buldog ei ole intensiivse koormuse taluja, kuid ta vajab siiski regulaarset liikumist ja vaimset stimulatsiooni. Lühikesed jalutuskäigud, kerge mäng ning suhtlus pereliikmetega aitavad tal püsida füüsiliselt aktiivsena ja vaimselt tasakaalus. Tõug on altid ülekaalule, seega on mõõdukas liikumine oluline osa tema tervise hoidmisest.

Tuleb arvestada, et prantsuse buldog on brahütsefaalne tõug – tema lühike koon raskendab hingamist, eriti kuumadel päevadel või intensiivse koormuse korral. Seetõttu tuleb vältida ülepingutamist, eriti suvekuumuses. Jalutuskäigud peaksid olema mõõdukad, sobival ajal (varahommikul või hilisõhtul) ja mitte liiga pikad.

Vaimne stimulatsioon on selle tõu puhul samuti tähtis. Kuigi nad ei vaja pidevat tegevust, naudivad nad interaktiivseid mänguasju, maiustega mõtlemismänge või lihtsalt seda, et saavad olla osa igapäevastest kodustest tegevustest.

Elustiili sobivus

Prantsuse buldog sobib ideaalselt linnakoeraks – ta ei vaja suurt õueala ega kilomeetritepikkuseid jooksuringe. Ta tunneb end hästi korteris või väiksemas majapidamises, kui saab olla oma pere keskel ja talle pakutakse piisavalt tähelepanu. Tema rahulik ja heasüdamlik loomus teeb temast toreda kaaslase nii noortele inimestele kui eakamatele, kes otsivad lähedast, aga mitte liialt nõudlikku seltsilist.

Lastega sobib prantsuse buldog hästi, kuid tuleb jälgida, et mängud ei muutuks liiga tormakaks – tõug on tugev, kuid tema kehaehitus ei talu liigset hüppamist ega põrutusi. Ta võib olla kergesti haavatav, kui teda näiteks tõstetakse valesti või sunnitakse liikuma üle oma võimete.

Üksi olemist talub ta mõõdukalt – pikad päevad üksinda võivad teda muuta rahutuks või tekitada ärevust. Seepärast sobib ta paremini inimestele, kes on sageli kodus või saavad koera igapäevaellu kaasata.

Hooldus ja tervis

Prantsuse buldogi lühike ja sile karvkate nõuab vähest hooldust – piisab harjamisest kord nädalas, et eemaldada lahtine karv ja hoida karvkate läikivana. Samas on tõug teada-tuntud aastaringse karvavahetuse poolest, mistõttu võib olla vaja tihedamat harjamist, eriti kevadel ja sügisel.

Oluline osa hooldusest on volditud naha puhastamine – eriti nina ja silmade ümbrus ning sabavolt. Niiskus ja mustus võivad sinna koguneda ning põhjustada ärritusi või infektsioone. Nahalõhede puhastamine pehme niiske lapi või spetsiaalse antiseptilise vahendiga peaks olema osa iganädalasest hooldusrutiinist.

Tervise osas esineb prantsuse buldogidel sagedamini hingamisprobleeme, selja- ja lülisamba haigusi, allergiaid ning termoregulatsiooni raskusi. Kuumatalumatus on tõsine probleem – neid ei tohi kunagi jätta autosse ega kuuma ilma kätte järelevalveta.

Keskmine eluiga on 10–12 aastat. Õige toitumine, kehakaalu jälgimine, mõõdukas liikumine ja regulaarne tervisekontroll aitavad tagada pikema ja tervema elu.

Kuidas toita prantsuse buldogi?

Prantsuse buldog on väike, lihaseline ja lühininaline koeratõug, kellel on sageli tundlik seedimine, toidutalumatused ja võib esineda nahaprobleeme. Õige toitumine mängib selle tõu puhul eriti olulist rolli, et tagada hea enesetunne, karvkatte tervis ja normaalne kehakaal.

Toit peaks sisaldama:

• kergesti seeditavat loomset valku (nt kana, kalkun, lõhe või lambaliha), mis toetab lihaste toonust ja ei ärrita seedetrakti;

• oomega-3 ja oomega-6 rasvhappeid, mis aitavad hoida naha niisutatuna ja karvkatte läikivana, samuti toetavad liigeste liikuvust;

• kiudaineid ja probiootikume, mis aitavad leevendada kõhupuhitust ja toetavad tundliku kõhuga buldogi seedimist.

Prantsuse buldogidel on kalduvus kaalutõusule, mistõttu tuleb jälgida portsjonite suurust ja maiuste kogust. Samuti on nad lühikese ninaga (brahhütsefaalsed), mis tähendab, et nad ei tohiks süüa liiga kiiresti – soovitatav on kasutada aeglase söömise kaussi või jagada toit mitmeks väikeseks portsjoniks.

Täiskasvanud prantsuse buldogile sobib 2 toidukorda päevas, kutsikatele 3–4 korda. Maiused olgu väikese kalorisisaldusega ja antud mõõdukalt, eelistatavalt treeningu käigus. Vesi peab olema alati saadaval, eriti soojal ajal, kuna buldogid kipuvad kiiresti üle kuumenema.

Kui märkad sügelevat nahka, punetust käppadel, seedehäireid või liigset kõhugaasitust, võib tegemist olla toidutundlikkuse või allergiaga. Mõned prantsuse buldogid ei talu hästi teravilju või teatud loomseid valke.

Kahtluste korral konsulteeri loomaarstiga, kes saab soovitada sobivat eridieeti või toitumiskava toidutalumatuse kindlakstegemiseks. Õige toitumine aitab prantsuse buldogil püsida heas vormis, rõõmsameelsena ja hingamisprobleemideta.

Koerad, kes ei vaja palju ruumi ja tunnevad end hästi ka korteris, on veel näiteks: mops, bichon frisé, chihuahua, bolonka ja kääbusšnautser.