Siberi husky — tõuinfo, hooldus ja toitumine

Sisukord

• Ajalugu ja päritolu
• Iseloom ja käitumine
• Liikumine ja aktiivsus
• Elustiili sobivus
• Hooldus ja tervis
• Kuidas toita siberi huskyt?

Andmed põhinevad FCI,
AKC ja EKL ametlikul tõuinfol.

Ajalugu ja päritolu

Siberi husky (haski) on üks vanemaid kelgukoeratõuge, kelle juured ulatuvad Siberi karmi kliimasse. Tõu kujundasid tšuktšid – põhjapoolne rahvas, kes kasutas neid koeri transpordiks, kaupade vedamiseks ja jahil abistamiseks. Huskyde vastupidavus, sitkus ja tihe karvkate tegid nad ideaalseks kaaslaseks pikkadel retkedel jäisel ja lumisel maastikul.

20. sajandi alguses jõudsid esimesed siberi huskyd Alaskasse, kus neid kasutati kullapalaviku ajal raskete koormate vedamiseks ning varustuse ja inimeste transportimiseks. Hiljem said neist ka hinnatud kelguspordi võistluskoerad, kuna nad paistsid silma kiiruse ja töötahtelise loomusega. Tõug saavutas kiiresti populaarsuse tänu oma kiirusele, vastupidavusele ja sõbralikule iseloomule.

Siberi husky on tänapäeval tuntud mitte ainult töökoerana, vaid ka armastatud perelemmikuna. Tema erksad silmad, hundilaadne välimus ja energiline iseloom on teinud temast ühe maailma tuntuma kelgukoera.

Iseloom ja käitumine

Siberi husky on elavaloomuline, sotsiaalne ja enesekindel koer. Teda iseloomustab suur iseseisvus ja uudishimu, mis tähendab, et ta ei pruugi alati kuuletuda pimesi, vaid tegutseb sageli oma parima äranägemise järgi. Kuigi ta on sõbralik ja leebe, ei ole ta tüüpiline „ühe-peremehe–koer” – ta suhtub inimestesse üldiselt heatahtlikult ja sõbralikult, ka võõrastesse.

Tõug ei ole valvekoer, sest tema loomupärane seltsivus ei toeta agressiivsust. Samas võib tema iseseisvus olla algajale omanikule väljakutseks – haski ei allu käsklustele vaid seetõttu, et neid öeldi, vaid ootab tähendust ja järjepidevust. Koolituses on vaja kannatlikkust ja loovust, kuna sundimine või karmid võtted mõjuvad negatiivselt. Positiivne kinnistamine ja mänguline lähenemine annavad parima tulemuse.

Liikumine ja aktiivsus

Siberi husky on loodud liikumiseks. Teda ei rahulda üksnes lühikesed jalutuskäigud – ta vajab iga päev mitmeid tunde füüsilist tegevust. Ideaalne on kaasata haski koeraspordisse nagu kelgukoerasõit (mushing), jooksmine (canicross), jalgrattavedu (bikejoring) või matkad. Ilma piisava koormuseta muutub ta rahutuks ja võib hakata „ise endale tegevust leidma” – näiteks aeda kaevama, närima või isegi rändama minna.

Haskid on tuntud oma põgenemisoskuste poolest – nad suudavad ronida, kaevata ja murda läbi, kui piirangud tunduvad nende jaoks liiast. Seetõttu vajab see tõug turvaliselt piiratud territooriumi ja mõistlikku vabadust, mis rahuldab tema uudishimu ja liikumisvajadust. Vaimne tegevus – probleemide lahendamine, lõhnamängud või uute oskuste õppimine – on samuti soovitatav, kuigi füüsiline koormus on esmatähtis.

Elustiili sobivus

Siberi husky sobib inimesele, kes armastab liikumist, looduses viibimist ja aktiivset eluviisi. Ta ei ole sobiv valik inimesele, kes otsib kuulekat, rahulikku ja väheaktiivset kaaslast. Tõug vajab palju tähelepanu, aga mitte tingimata pidevat füüsilist lähedust – ta on sageli pigem isepäine kui klammerduv.

Peredesse sobib haski hästi, eriti kui lapsed oskavad koera austada ja tema vajadusi mõista. Kuna ta on karjainstinktiga, sobib ta hästi mitme koeraga peredesse. Siiski tuleb arvestada, et haski võib jälitada väikeloomi või kodulinde, mistõttu on varajane sotsialiseerimine oluline. Korterielu võib olla keeruline, kui omanik ei suuda tagada piisavat liikumist, kuid läbimõeldud päevakava ja distsipliiniga on see siiski võimalik.

Siberi husky hooldus ja tervis

Siberi haski topeltkarv on paks ja hästi isoleeriv – see kaitseb nii külma kui ka kuumuse eest. Karv ei vaja lõikamist, kuid vajab regulaarset harjamist, eriti karvavahetuse ajal, mil ta ajab karva suurtes kogustes. Vaatamata oma tihedale kasukale on haski karv isepuhastuv ja enamasti lõhnavaba, mistõttu vajab ta harva pesemist.

Tõug on üldiselt hea tervisega ja pikaealine – keskmine eluiga on 12–14 aastat. Siiski võib esineda pärilikke haigusi nagu puusaliigese düsplaasia, silmaprobleemid (eriti katarakt ja PRA) ning harvemini kilpnäärme alatalitlus. Vastutustundlik kasvataja teeb terviseuuringud ja annab nõu ka õige toitumise ning koormuse osas. Kuna haski ei kaldu ülekaalule nii kergesti kui mõned teised tõud, on tema toidusedelis oluline kvaliteet ja stabiilsus, mitte liigne energiahulk.

Kuidas toita siberi huskyt?

Siberi haski toitmisel tuleb arvestada tema tugeva töökoera tausta, suure vastupidavuse ja iseseisva iseloomuga. Tegemist on aktiivse ja sageli külmas kliimas töötava tõuga, kes vajab tasakaalustatud ja energiarikast toitu, et säilitada hea tervis ja vastupidavus.

Toit peaks sisaldama rohkelt:

• kõrgekvaliteedilist loomset valku (nt kalkun, kana, veiseliha, kala), et toetada lihasmassi ja kudede taastumist,

• häid rasvu, sealhulgas oomega-3 ja oomega-6 rasvhappeid (nt kalaõli, kanarasv), mis aitavad kaasa naha ja karvkatte tervisele ning toetavad immuunsüsteemi,

• süsivesikuid mõõdukalt, eelistatult täistera- või köögiviljapõhiselt, et pakkuda püsivat energiat ilma liigselt veresuhkrut kõigutamata,

• kiudaineid ja probiootikume, mis toetavad seedesüsteemi tasakaalu.

Siberi haskid võivad olla isepäised sööjad – nad ei pruugi süüa, kui ei tunne end aktiivsena. Väga aktiivsetel või kelgukoertena töötavatel haskidel on vaja kõrgema kalorsusega toitu, samas kui kodukoertel tuleks jälgida kehakaalu. Haskid on pigem saleda kehaehitusega, kuid vähese aktiivsuse korral võivad kalduda kergesti ülekaalulisusele.

Soovitav on pakkuda 2 toidukorda päevas. Kindlasti peab värske joogivesi olema alati kättesaadav.. Maiuste ja lisanditega tasub olla ettevaatlik – eelista looduslikke preemiaid, näiteks kuivatatud liha või väikseid treeningmaiuseid.

Kui märkad muutusi energiatasemes, karvkatte väljanägemises või seedimises (nt pehme väljaheide, gaasid, sügelev nahk), tasub kaaluda toidu vahetust või allergiate kontrollimist. Siberi haskid võivad olla tundlikud teatud valkude, teraviljade või lisandite suhtes. Vajadusel konsulteeri loomaarstiga, et kohandada toitumine koera individuaalsetele vajadustele vastavaks.

Suure liikumisvajadusega koerad on veel näiteks: borderkolli, saksa lambakoer, austraalia lambakoer, jack russelli terjer ja dalmaatsia koer.